Igaüks võitleb selle nimel, et saavutada õnne ja vältida ebaõnne. Alates igapäevastest elusündmustest kuni ajalooliste suursündmusteni välja, väljendab igaüks neist oma olemuselt inimese soovi saavutada järjest suuremat õnne. Kuidas siis õnn tekib?

Inimesed tunnevad rõõmu siis, kui nende ihad täituvad. Kuid sõna „iha“ ei ole tihtipeale mõistetud tema algses tähenduses, kuna praeguses olukorras püüdlevad meie ihad pigem kurjuse, kui headuse poole. Ihad, mille tulemuseks on ebaõiglus, ei kerki inimese algsest hingest. Algne hing teab väga hästi, et sellised ihad toovad õnnetust. Seetõttu seisab ta kurjadele ihadele vastu ja püüab järgida häid ihasid. Isegi oma eluhinnaga püüdlevad inimesed selle õnne poole, mis lummaks nende algset hinge. Selline on inimese olukord: me kobame mööda väsitavaid radu, et heita endalt surmavarju ning otsida eluvalgust.

Kas on kedagi, kes on tundnud rõõmu, mida algne hing ihkab, järgides kurjasid ihasid? Peale selliste ihade rahuldamist hakkab meie südametunnistus valutama ning meie süda ei anna rahu. Kas lapsevanem õpetaks eales oma lapsele kuri olema? Kas õpetaja sisendaks oma õpilastesse tahtlikult ebaõiglust? Igale inimesele antud algne hing tõukab teda jälestama kurjust ja ülistama headust.

Usklike inimeste elus võime näha pingelist võitlust headuse saavutamisel, kus püütakse järjekindlalt järgida algse hinge ihasid. Kuid alates ajaloo algusest, ei ole mitte üks inimene järginud täielikult oma algset hinge. Nagu märkis püha Paulus, „Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat.“[1] Puutudes kokku inimese olukorraga, kurtis ta, „Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes. Oh mind õnnetut inimest!“[2]

Me leiame igas inimeses suure vastuolu. Ühes ja samas inimeses on kaks vastandlikku kalduvust: algne hing, mis ihkab headust ja kuri hing, mis ihkab kurjust. Nad on omavahel raevukas lahingus, kus mõlemad pooled püüavad saavutada teineteisega vastuolus olevat eesmärki. Iga sellise vastuoluga olend on hävingule määratud. Inimesed, kes on vastuolu sellise pärinud, elavad hävingu äärel.

On see võimalik, et inimese elu sai alguse sellise vastuoluga? Kuidas said eneses vastuolulise iseloomuga olendid tekkida? Kui juba algselt oleks selline vastuolu olnud, ei oleks inimelu iial tekkida saanud. Seega pidi vastuolu tekkima peale inimkonna sündi. Kristlus näeb seda hävinguseisundit kui pattulangemise tagajärge.

Kas on kedagi, kes suudab vaielda selle üle, et inimloomus on langenud. Mõistes, et pattulangemise tõttu oleme jõudnud enesehävingu äärele, hakkame meeleheitlikult tegema jõupingutusi meie sees oleva vastuolu lahendamiseks. Me tõukame eemale kurjast hingest tulevad kurjasid ihasid ja embame algsest hingest tulevaid häid ihasid.

Vaatamata sellele ei ole me leidnud lõplikku vastust küsimusele: mis on headuse ja kurjuse olemus? Meil pole endiselt absoluutset ja lõplikku tõde, mis aitaks meil näiteks teha vahet, kumb teismist ja ateismist on hea, ja kumb kuri. Lisaks puuduvad meil vastused küsimustele nagu: mis on algne hing, heade ihade alge? Kust on kuri hing alguse saanud, mis õhutab algsele hingele vastupidiseid kurjasid ihasid? Mis on põhjustanud inimesi hävitava vastuolu? Selleks, et hoida ära kurjasid ihasid ja järgida häid, tuleb meil ületada see teadmatus, ning suuta selgelt heal ja kurjal vahet teha. Seejärel võime hakata suunduma hea elu poole, mille poole algne hing püüdleb.

Intellekti seisukohast vaadelduna tähistab inimese pattulangemine inimkonna langemist teadmatusse. Inimesed koosnevad kahest aspektist: sisemisest ja välisest, ehk hingest ja kehast. Nii koosneb ka intellekt kahest aspektist: sisemisest ja välisest. Samamoodi on kahte tüüpi teadmatust: sisemine teadmatus ja väline teadmatus.

Sisemine teadmatus tähendab religioosses mõttes vaimset teadmatust. See on teadmatus sellistest küsimustest nagu: millest on inimesed alguse saanud? Mis on elu eesmärk? Mis saab peale surma? Kas Jumal ja järgmine maailm on olemas? Mis on headuse ja kurjuse olemus? Väline teadmatus viitab teadmatusele looduslikust maailmast, sealhulgas inimese kehast. See on teadmatus sellistest asjadest nagu: millest on universum alguse saanud? Millised loodusseadused valitsevad kogu nähtu üle?

Ajaloo algusest tänase päevani on inimesed peatumatult otsinud tõde, mis aitaks neil ületada kahte tüüpi teadmatust ning saavutada teadmine. Inimkond on religiooni kaudu otsinud sisemist tõde ja teaduse kaudu välist tõde. Nii religioon kui ka teadus on olnud omas valdkonnas tõe otsimise meetodid teadmatuse ületamiseks ja teadmise saavutamiseks. Viimaks peavad religiooni ja teaduse teed lõimuma ning nende probleemid ühisel alusel lahendatud saama. Tõe kaks aspekti, sisemine ja väline, peavad arenema täielikus kooskõlas. Alles siis, kui oleme täielikult vabanenud teadmatusest ja elame ainult headuses kooskõlas algse hinge ihadega, saame igavest õnne nautida.

Inimelu põhiküsimustele lahenduste otsimisel võime eristada kahte laia suunda. Esimesel suunal on inimesed otsinud vastuseid tagajärgsest, materiaalsest maailmast. Need, kes selles suunas lähevad, pidades seda ülimaks teekonnaks, kummarduvad kõrgelt arenenud teaduse hiilguse ees. Nad tunnevad uhkust selle kõikvõimsuse ja selle pakutavate materiaalsete mugavuste üle. Kas saame siiski nautida täielikku õnne, mis põhineb ainult välistel tingimustel, mis rahuldavad ainult meie keha vajadusi? Teaduseareng võib luua mugava sotsiaalse keskkonna, kus võime nautida suurt rikkust ja õitsengut, kuid kas ainult see suudab tõeliselt rahuldada sisemise mina vaimseid ihasid?

Nende mööduvaid rõõme, kes naudivad kehalisi naudinguid, ei anna võrrelda rõõmuga, mida kogevad need, kes on valgustatuse teel ja tunnevad rõõmu lihtsa vaesuse keskel. Gautama Buddha, kes loobus kuningliku palee luksusest ja suundus pikale Tee otsingule, ei olnud ainus, kes rändas kodutult ringi, otsides oma südame puhkepaika. Nii nagu terve keha sõltub tervest hingest, on ka keha täielikult rahul ainult siis, kui hing on rahul.

Mis saab meremehest, kes sõidab teaduse purjede all mööda materiaalse maailma merd ning otsib materiaalseid mugavusi? Las ta jõuab rannikule, kuhu soovis jõuda. Lõpuks jõuab ta arusaamisele, et see pole midagi muud kui seesama kalmistu, kuhu tema keha maetakse.

Millises suunas liigub teadus? Siiani ei ole teadusuuring hõlmanud põhjuslikku, sisemist maailma. See on piirdunud vaid välise maailmaga. Ta ei ole omaks võtnud põhjuslikku maailma, vaid on piirdunud tagajärjeks oleva maailmaga. Kuid tänapäeva teadus on sisenemas uude faasi. Ta on sunnitud tõstma oma pilgu väliselt ja tagajärjeks olevast maailmast sisemisele ja põhjuslikule maailmale. Teadusmaailm on hakanud mõistma, et teadus ei saa oma lõppeesmärke saavutada ilma põhjusliku, vaimse maailma teoreetilise seletuseta.

Kui meremees, kes on teaduse purje all lõpetanud oma välise tõe otsingud, lisab teise, religiooni purje, ning alustab uut sisemise tõe otsimise reisi, suundub ta lõpuks sihtpunkti, mida ihkab tema algne hing.

Teine suund, mida mööda inimkond püüab leida vastuseid inimelu põhilistele küsimustele, on tagajärjeks olevast maailmast sügavamale minemine ning põhjuslikust maailmast otsimine. Kahtlemata on selles suunas läinud filosoofiad ja religioonid andnud suure panuse. Filosoofid, pühakud ja targad, rajasid oma aja inimestele teed headuse suunas. Kuid väga paljud nende saavutustest on lisanud vaimset koormat kaasaja inimestele.   

Vaadakem seda objektiivselt. Kas on olnud filosoofi, kes oleks jõudnud teadmiseni, mis suudaks lahendada inimkonna sügavaimaid muresid? Kas on olnud tarka, kes oleks selgelt näidanud teed, mis lahendaks kõik inimelu ja universumiga seotud põhiküsimused? Kas nende õpetused ja filosoofiad ei ole mitte lisanud vastuseta küsimusi, ning tekitanud sellega skeptitsismi?

Lisaks sellele, uuestisünni leegid, millega paljud religioonid omal ajal valgustasid pimeduses kompavaid hingi, on hämardunud edasisel ajalooarengul. Nad on jätnud endast maha vaid tuhmid suitsevad söed, mis hõõguvad pimedas öös.

Uurigem kristluse ajalugu. Kristlus, mis kuulutab inimkonna päästmist, on levinud läbi kahe tuhande aastapikkuse tormilise ajaloo, laiendades oma mõju üle kogu maailma käesoleval ajastul. Kuid mis on saanud sellest kristlikust vaimust, mis kunagi andis nii säravat eluvalgust, et vaatamata Rooma keisririigi kõige jõhkramatele tagakiusamistele, langesid Rooma kodanikud ristilöödud Jeesuse ees põlvili? Keskaegne feodaalühiskond mattis kristluse elusalt maha. Ehkki reformatsioon tõstis uue elu tõrviku kõrgele, ei suutnud selle leek pimeduse laastavat voolu tagasi pöörata.

Kui kiriklik armastus rauges, kui kapitalistliku ahnuse lained rullusid üle kristliku Euroopa, kui nälgivad massid tõstsid agulites hädakisa, tuli nende päästmise lubadus mitte taevast, vaid maalt. Selle nimi oli kommunism. Kristlus, mis tunnistas Jumala armastusest, oli muutunud tühje loosungeid kandva vaimulikkonna surnukehaks. Oli loomulik, et tõusis protestilaine, mis väitis, et halastamatut Jumalat, kes lubab selliseid kannatusi, ei saa eksisteerida. Nii sündis kaasaegne materialism. Lääne ühiskonnast sai materialismi kasvulava. See oli viljakas pinnas kommunismi õitsenguks.

Kristlus oli võimetu vastama nii kommunismi, kui ka materialismi edule, ega suutnud esitada tõde, mis oleks nende teooriad alistanud. Kristlased vaatasid abitult pealt, kuidas need ideoloogiad nende keskel puhkesid ja õitsesid, ning oma mõju üle kogu maailma laiendasid. Milline tragöödia! Veelgi enam, kuigi kristlik õpetus õpetab, et kogu inimkond põlvneb samadest vanematest, ei istu paljud kristlike rahvaste kodanikud, kes seda õpetust tunnistavad, isegi mitte ühe laua taha oma eri nahavärvi vendade ja õdedega. See illustreerib tänapäeva kristluse tegelikku olukorda, mis on kaotanud enamus jõust Jeesuse sõnade elluviimiseks. See on muutunud elutute rituaalide majaks, valgeks lubjatud hauaks.

Võib koita päev, mil inimese jõupingutused teevad lõpu sellistele sotsiaalsetele kurjustele, kuid on üks sotsiaalne pahe, mida inimese jõupingutused üksi ei suuda kunagi välja juurida. See on seksuaalne ebamoraalsus. Kristlik õpetus peab seda suurimaks patuks. Milline tragöödia, et tänapäeva kristlik ühiskond ei suuda takistada seda hävingu teed, mida mööda nii paljud inimesed pimesi tormavad!  Tänapäeva kristlus on langenud segaduse ja lõhestatuse ohvriks, ning saab vaid abitult pealt vaadata, kuidas lugematuid elusid imetakse ebamoraalsuse keerisesse. See on tõestus, et käesoleval ajastul on traditsiooniline kristlus võimetu jätkama Jumala providentsi, et inimkonda päästa.

Mis on põhjuseks, et religioossed inimesed, kes küll otsivad siiralt sisemist tõde, ei ole suutnud täita oma Jumala antud missiooni? Põhjusliku maailma ja tagajärjeks oleva maailma vahelist suhet võib võrrelda hinge ja keha vahelise suhtega. See on kui suhe põhjuse ja tagajärje, sisemise ja välise, subjektpartneri ja objektpartneri vahel.[3] Nii nagu inimesed saavutavad iseloomu täiuslikkuse alles hinge ja keha täielikul ühinemisel, peavad kaks maailma - põhjuslik ja tagajärjeks olev – täisulikus harmoonias ühinema, enne kui ideaalmaailm saab teostuda.

Nii nagu hinge ja keha vaheline suhe, nii ei saa ka tagajärjeks olev maailm eksisteerida põhjuslikust maailmast eraldi ega põhjuslik maailm eksisteerida tagajärjeks olevast maailmast eraldi. Sellest tulenevalt on elu pärast surma lahutamatult seotud eluga selles maailmas. Vaimne rõõm ei ole täielik ilma füüsilise heaoluta.

Religioonid on teinud suuri jõupingutusi, et igavese elu leidmiseks etiada elu selles maailmas. Vaimse õndsuse nimel on nad lahti ütelnud kehalistest rõõmudest. Kuid ükskõik kui palju nad ka ei püüaks, ei suuda inimesed end selle maailma reaalsusest eraldada ega likvideerida iha füüsiliste naudingute järele, mis neile varjuna kannul käib, ega suuda seda endalt ka maha raputada. See maailm ja selle ihad haaravad visalt kinni religioossetest inimestest, mis viivad neid meeleheitele. Selline on see vastuolu, mis vaevab nende pühendunud elu. Isegi paljud valgustatud vaimsed juhid, keda see vastuolu ikka veel räsib, on leidnud kurva lõpu. Selles on tänapäeva religioonide tegevusetuse ja nõrkuse peamine põhjus: nad ei ole ületanud seda vastuolu enda sees.

On veel üks tegur mis on põhjustanud religioonide languse. Koos teaduse arenguga on inimintellekt saavutanud kõrge taseme, mis nõuab reaalsuse mõistmiseks teaduslikku lähenemist. Religioonide traditsioonilised õpetused on seevastu suures osas ilma teaduslike seletusteta. See tähendab, et sisemise tõe ja välise tõe praegused tõlgendused ei ühti.

Religiooni lõppeesmärk on saavutatav ainult siis, kui inimene seda esmalt oma südames usub ja seejärel selle tegudesse paneb. Kuid eelneva mõistmiseta uskumused ei kinnistu. Näiteks, me uurime pühakirju selleks, et mõista tõde ja seeläbi oma uskumusi kinnistada. Nii ka Jeesus tegi imetegusid selleks, et aidata inimestel mõista, et ta on Messias, ja panna seeläbi neid temasse uskuma. Mõistmine on teadmise lähtekohaks. Tänapäeval aga ei aktsepteeri inimesed seda, mis ei ole teaduse loogika järgi tõestatav. Seega, kuna religioonid ei suuda nüüd inimesi isegi mõistmise, veel vähem usu tasemele suunata, ei suuda nad oma eesmärki täita. Isegi sisemine tõde nõuab loogilisi ja veenvaid selgitusi. Tõepoolest, kogu pika ajaloo vältel on religioonid liikunud selle punkti suunas, kus nende õpetusi oleks võimalik teaduslikult selgitada.

Religioon ja teadus, mille ülesandeks on olnud inimeste kahest teadmatuse aspektist ülesaamine, on oma arengu käigus võtnud vastuolulisi ja lepitamatuid seisukohti. Selleks, et inimkond saaks täielikult ületada kaks teadmatuse aspekti ja täielikult teostada headust, mida algne hing ihkab, peab mingil ajalooperioodil ilmuma uus tõde, mis suudab religiooni ja teaduse ühendada ning nende probleemid ühisel alusel lahendada.

*Usklikele, eriti kristlastele, võib olla ebameeldiv kuulda, et uus tõe väljendusviis peab ilmuma. Nad usuvad, et nende käsutuses olevad pühakirjad on juba täiuslikud ja veatud. Kindlasti on tõde ise unikaalne, igavene, muutumatu ja absoluutne. Pühakirjad ei ole aga mitte tõde ise, vaid tõde õpetavad käsiraamatud. Need on antud erinevatel aegadel ajaloos, kui inimkond arenes nii vaimselt kui ka intellektuaalselt. Õpetuse sügavus ja ulatus ning tõe väljendusviis varieerusid loomulikult vastavalt igale ajastule. Järelikult ei tohi me kunagi pidada selliseid käsiraamatuid igas üksikasjas absoluutseteks.[4]

Inimesed vajavad religiooni selleks, et otsida Lõplikku Reaalsust ja teostada headust vastavalt algse hinge kalduvusele. Seega on iga religiooni eesmärk identne. Siiski on religioonid ilmunud erinevates vormides vastavalt nende erinevatele missioonidele, kultuuridele, milles nad juurdusid, ja konkreetsele ajaloolisele perioodile. Nende pühakirjad on sarnastel põhjustel võtnud erinevaid vorme. Kõigil pühakirjadel on sama eesmärk: valgustada oma ümbrust tõe valgusega. Ent kui süüdatakse heledam lamp, haihtub sellesse vana lambi valgus ja tema missioon hääbub. Kuna religioonidel puudub jõud juhtida kaasaja inimesi välja pimedast surmaorust eluvalguse kätte, peab tekkima uus tõe väljendus, mis suudab kiirata uut ja heledamat valgust. Jeesus osutas, et Jumal ilmutab ühel päeval uue tõe: : „Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult.“[5]

Milliseid ülesandeid peab uus tõde täitma? Uus tõde peaks olema võimeline ühendama teadmisi, lepitades religiooni poolt otsitava sisemise tõe ja teaduse poolt otsitava välise tõe. Järelikult võimaldab see kõigil inimestel ületada kahte liiki teadmatust, sisemist ja välist, ning mõista täielikult kahte liiki teadmisi.

Edasi peab uus tõde aitama langenud inimestel tõkestada kurja hinge ihasid ning järgida algse hinge ihasid, võimaldades neil saavutada headust. See peaks suunama inimesi kõrvaldama kahetisimõtteid, mis vahel otsib head ja vahel kurja. See peab andma jõudu religioossetele inimestele ületada vastuolu, millega nad silmitsi seisavad oma võitluses Jumala Sõna järgi elamisel.

Langenud inimeste jaoks on teadmine elu valgus, mis hoiab endas taasärkamise jõudu, samas kui teadmatus on surmavari ja hävingu põhjus. Teadmatus ei saa tekitada tõelisi tundeid ning teadmiste ja emotsioonide puudumisel ei saa tekkida tahet tegutseda. Ilma emotsioonide, intellekti ja tahte korrapärase toimimiseta ei saa inimene elada tõelise inimese elu.

Kui me oleme loodud nii, et me ei saa elada ilma Jumalata, siis meie teadmatus Jumalast sunnib meid kindlasti käima mööda õnnetut teed. Kuigi me võime usinalt uurida Piiblit, kas saame tõesti väita, et  meil on selge arusaam Jumala tegelikkusest? Kas oleme üldse suutelised kunagi Jumala südant mõistma? Uus tõe väljendusviis peaks olema võimeline ilmutama Jumala südant: Tema rõõmat südant loomise ajal; Tema murtud südant, mida Ta tundis, kui inimkond, Tema lapsed, keda Ta hüljata ei saanud, Tema vastu mässama hakkasid; ja Tema südant, mis püüdis neid kogu pika ajaloo jooksul päästa.

Inimkonna ajalugu, mis on läbi põimitud nii hea kui ka kurja poole kalduvate inimeste eludest, on täis konflikte. Tänapäeval on välised konfliktid - võitlused vara, inimeste ja territooriumi pärast - järk-järgult vähenemas. Inimesed tulevad kokku, ületades rassidevahelisi erinevusi. Teise maailmasõja võitjad vabastasid oma kolooniad, andsid neile suurriikide omadega võrdsed õigused ja võtsid nad Ühinenud Rahvaste Organistastiooni liikmeks. Üheskoos töötavad nad maailmas valitseva korra nimel. Vaenulikkus ja ebakõla rahvusvahelistes suhetes on vähenenud, kuna majandusprobleemid on tõusnud esiplaanile ja riigid teevad koostööd ühiste turgude loomiseks. Kultuur liigub vabalt, rahvaste traditsiooniline isoleeritus ning kultuuriline vahemaa ida ja lääne vahel on ületatud.

Sellegipoolest on meie ees veel üks lõplik ja vältimatu konflikt - sõda demokraatia ja kommunismi vahel. Kuigi kumbki pool on varustanud end hirmuäratavate relvadega ja on lahinguvalmis, on nende konflikti tuum sisemine ja ideoloogiline.

Kumb pool võidab selles lõplikus ideoloogilises konfliktis? Igaüks, kes usub Jumala reaalsusesse, vastab kindlasti, et demokraatia võidab. Demokraatia ei oma aga ühtegi doktriini, mis suudaks kommunismi võita, ega oma ka selleks vajalikku jõudu. Seetõttu selleks, et Jumala päästetöö saaks täielikult täituda, peaks see uus tõde kõigepealt tõstma demokraatliku maailma idealismi uuele tasemele, seejärel kasutama seda materialismi assimileerimiseks ja lõpuks viima inimkonna uude maailma. See tõde peab olema võimeline hõlmama kõiki ajaloolisi religioone, ideoloogiaid ja filosoofiaid ning tooma nende vahele täieliku ühtsuse.

Mõned inimesed tõepoolest keelduvad religiooni uskumast. Nad ei usu, sest nad ei tea kui reaalne on Jumal ja surmajärgne elu. Kuid ükskõik kui tugevalt nad tahaksid neid reaalsusi eitada, on inimloomuses neid aktsepteerida ja neisse uskuda, kui need on teaduslikult tõestatud. Lisaks sellele on Jumal andnud inimesele sellise loomuse, et need, kes seavad oma elu lõppeesmärgi materiaalsesse maailma, hakkavad lõpuks tundma suurt tühjust oma südames. Kui inimesed uue tõe kaudu Jumalat tundma õpivad ja vaimse maailma reaalsusega kokku puutuvad kokku, mõistavad nad, et nad ei peaks oma elu lõppeesmärki seadma materiaalsesse maailma, vaid peaksid hoopis vaatama igavese maailma poole. Nad lähevad mööda usu teed ja kui nad oma lõplikku sihtkohta jõuavad, kohtuvad nad kui vennad ja õed.

Kui kõik inimesed selle tõe alusel vendade ja õdedena kohtuvad, siis milline see maailm välja näeks? Uue tõe valguses kogunevad kõik need, kes on ajaloo jooksul vaevanäinud, et väljuda teadmatuse pimedusest. Nad moodustavad ühe suure perekonna. Kuna tõe eesmärk on headuse teostamine ning kuna Jumal on headuse alge, siis Jumal on sellele tõele põhineva maailma keskpunktiks. Kõik ülistavad ja teenivad Jumalat kui oma Vanemat ning elavad üksteisega harmoonias vennalikus armastuses. Inimese loomus on selline, et kui ta teeb teisele halba oma egoistlike soovide saavutamiseks, siis kannatavad nad rohkem südametunnistuse piinade all, kui et võidavad teisele halva tegemisest. Igaüks kes seda on taipab, püüab teisele mitte haiget teha. Kuid aga tõeline vennalik armastus puudutab inimeste südameid, ei soovi nad teha enam midagi sellist, mis teisele inimesele valu võiks valmistada. Kuivõrd enam kehtiks see ühiskonnas, kus inimesed, kes tegelikult tunnevad, et Jumal, kes ületab aega ja ruumi ning kes näeb igat nende liigutust, tahab, et nad üksteist armastaksid? Seega, kui inimkonna patune ajalugu on lõppenud, algab uus ajalooline ajastu, kus inimesed lihtsalt ei tee enam pattu.

Põhjus, miks inimesed, kes usuvad Jumalasse, jätkavad pattude tegemist, on see, et nende usk Jumalasse on olnud üksnes kontseptuaalne. See ei ole puudutanud nende sügavamaid tundeid. Kes neist julgeks eales pattu teha, olles eelnevalt kogenud Jumalat sügaval enda sees? Kas nad ei tarduks, tundes taevase seaduse reaalsust, et need, kes kuritegusid sooritavad, ei pääse põrgusaatusest?

Äsja kirjeldatud patuta maailma, seda pikalt igatsetud inimkonna eesmärki võib kutsuda Taevaseks kuningriigiks. Kuna see maailm tuleb rajada maa peal, võib seda kutsuda maapealseks Taevaseks kuningriigiks.

Kokkuvõttes võime öelda, et Jumala päästetöö lõppeesmärk on maapealse Taevase kuningriigi rajamine. Eespool selgitati, et inimesed langesid ja et see langemine toimus pärast inimkonna tekkimist. Kui me aktsepteerime Jumala olemasolu, siis on ilmselge, millist maailma Jumal algselt soovis realiseerida enne esimeste inimesivanemate langemist. Piisab, kui öelda, et see maailm pidi olema maapealne Taevane kuningriik, kus Jumala loomise eesmärk kannab vilja.[6]

Pattulangemise tõttu ei suutnud inimesed seda maailma luua. Selle asemel langesid nad teadmatusse ja lõid patuse maailma. Sellest ajast alates on langenud inimesed lakkamatult võidelnud selle nimel, et taastada maapealset Taevariiki, maailma, mille Jumal oli algselt kavatsenud luua. Pika ajaloo jooksul on nad otsinud tõde, nii sisemist kui välist, ja püüdnud püüelda headuse poole. Seega on inimajaloo taga Jumala maailma taastamise providents, kus Jumala loomise eesmärk on täidetud. Seega peaks uus tõde suunama langenud inimest tagasi oma algsesse seisundisse. Selleks peab ta ilmutama eesmärki, milleks Jumal  inimkonna ja universumi oli loonud, ning õpetama nende taastamise protsessi ja selle lõppeesmärki.

Kas inimesed langesid hea ja kurja teadmise puu vilja süües, nagu Piiblis on sõna-sõnalt kirjutatud? Kui mitte, siis mis oli langemise põhjus? Uus tõde peab vastama nendele ja teistele küsimustele, mis on läbi aegade valmistanud valu ja piina suurte mõtlejate meeltes: Miks lõi täiuslikkuse ja ilu Jumal inimese, kes oli võimeline langema? Miks ei takistanud kõiketeadev ja kõikvõimas Jumal nende langemist, kuigi oli teadlik nende langemisest? Miks ei päästnud Jumal patust inimkonda koheselt oma kõikvõimsa väega?

Kui me imetleme teaduse poolt avastatud loodusesaduste üle, võime järeldada, et Jumal, selle Looja, on tõepoolest teaduse alge. Kui inimajalugu on Jumala maailma taastamise providents, milles Tema loomise eesmärk on täidetud, siis peab Jumal, kõigi seaduste Looja, olema juhtinud seda pikka taastamise providentsi kindla seaduspärasuse järgi. Kõige olulisem on mõista, kuidas inimkonna patune ajalugu algas, millised valemid ja seadused on juhtinud providentsi kulgu, kuidas jõuab ajalugu oma lõppu ja millisesse maailma inimkond lõpuks siseneb. Uus tõde peab andma vastuseid kõigile neile elu sügavatele küsimustele. Kui selged vastused on käes, siis ei ole enam võimalik eitada Jumala, Valitseja olemasolu, kes planeerib ja juhib ajalugu. Me märkame igas ajaloolises sündmuses Jumala Südame jälgi, mil Ta võitles langenud inimeste päästmise nimel.

Lisaks sellele peab uus tõde olema võimeline selgitama paljusid raskeid küsimusi kristluses, millele oli antud ülemaailmse kultuurisfääri rajamise missioon. Haritud inimesed ei rahuldu täielikult lihtsa väitega, et Jeesus on Jumala Poeg ja inimkonna Päästja. Nad on pidanud palju teoloogilisi arutelusid, püüdes mõista kristlike õpetuste sügavamat tähendust. Uus tõde peaks selgitama Jumala, Jeesuse ja inimeste vahelisi suhteid; neid selgitatakse Loomise Printsiibi valguses. Lisaks peaks see selgitama keerulisi saladusi, mis ümbritsevad Püha Kolmainsust. See peab näitama, miks ainult läbi oma ainusündinud Poja ristil verevalamise, oli Jumala inimkonna päästmine võimalik.

Siiski pole keerulised küsimused kuhugi kadunud. Kristlased usuvad, et päästmine on antud läbi ristilunastuse. Kuid keegi ei ole iial sünnitanud last, kes on patuta ja ei vaja Päästja lunastust. See näitab, et isegi pärast nende uuestisündi Kristuses, annavad inimesed oma lastele jätkuvalt edasi pärispattu. See tõstatab olulise küsimuse: milline on ristilunastuse ulatus? Mitu miljonit kristlast on kristluse kahetuhandeaastase ajaloo jooksul kiidelnud sellega, et nende patud on ristilöömise vere tõttu täielikult andeks antud? Kuid tegelikkuses ei ole kunagi ilmunud patuta üksikisikut, perekonda või ühiskonda. Lisaks sellele on kristlik vaim olnud pidevas languses. Kuidas me saame ühildada lahknevust tavapärase uskumuse täieliku lunastuse kohta ristilöömise kaudu ja tegeliku tegelikkuse vahel? Need on vaid mõned paljudest dilemmadest, millega me silmitsi seisame. Uus tõde, mille järgi me igatseme, peab andma selgeid vastuseid.

Piiblis leidub palju muid keerulisi mõistatusi, mis on kirjutatud sümboolses tähenduses ja metafoorselt, näiteks: Miks peab Jeesus uuesti tulema? Millal, kus ja kuidas toimub tema tagasitulek? Kuidas tõusevad langenud inimesed tema tulekul üles? Mida tähendavad Piibli ettekuulutused, et taevas ja maa hävitatakse tule ja muude õnnetuste läbi?

Uus tõde peaks neid mõistatusi selgitama, mitte esoteerilises keeles, vaid, nagu Jeesus lubas, lihtsas keeles, millest igaüks võib aru saada.[7] Selliste sümboolsete ja metafoorsete piiblisalmide erinevad tõlgendused on paratamatult viinud kristluse jagunemiseni konfessioonideks. Ainult uue tõe abiga, tema arusaadavate selgitustega, saame ühendada kristluse.

Seda lõpliku eluandvat tõde ei saa aga avastada pühakirjade või teaduslike tekstide põhjaliku uurimise teel; samuti ei saa seda leiutada ükski inimintellekt. Nii nagu on kirjutatud Johannese ilmutuses, „Sa pead jälle ennustama rahvaste ja paganate ja keelte ja paljude kuningate kohta!“[8] See tõde peab ilmuma Jumala ilmutusena.

Aja saabudes on Jumal saatnud siia maa peale ühe inimese, et lahendada inimelu ja universumi põhiprobleemid. Tema nimi on Sun Myung Moon. Ta rändas aastakümneid mööda vaimset maailma, mis on sedavõrd suur, mida ei ole võimalik ette kujutada. Ta kõndis tõde otsides mööda verist kannatuste rada, läbides katsumusi, mida ainult Jumal mäletab. Kuna ta mõistis, et mitte keegi ei suuda leida lõplikku tõde inimkonna päästmiseks enne, kui on läbinud kõige kibedamad katsumused, siis võitles ta üksi miljonite kuradite vastu nii vaimses kui ka füüsilises maailmas ja saavutas võidu nende kõigi üle. Läbi lähedase vaimse suhte Jumalaga ning kohtudes Jeesuse ja paljude pühakutega Paradiisis, tõi ta päevavalgele kõik Taeva saladused.

Käesolevatel lehekülgedel kuulutatud sõnad on vaid osa sellest tõest. See köide on vaid kogumik sellest, mida tema jüngrid on seni kuulnud ja näinud. Me usume ja loodame, et kui aeg on küps, avaldatakse uued osad sügavast tõest.

Igas maailma nurgas saavad loendamatud hinged, kes kompasid pimeduses, valgustatud selle uue tõega ning sünnivad uuesti. Seda nähes, ei suuda me peatada pisarate voolamist, mis tuleb sügavast inspiratsioonist. Me soovime südamest, et selle valgus täidaks kiiresti kogu maa.

 

 

[1]. Rm 3:10-11

[2]. Rm 7:22-24

[3]. Loomine 1.1

[4]. Eshatoloogia 5

[5]. Jh 16:25

[6]. Loomine 3.1

[7]. Jh 16:25

[8] Ilm 10:11